1349. a. Musta Surmana tuntud katk tõi Freiburgi (Saksamaa) juutidele standartse süüdistuse kaevude mürgitamises. Kõik linna juudid: mehed, naised ja lasped põletati elusalt. Nende vara läks linnavalitsusele.

 

Samal süüdistusel põletati juudid elusalt Baselis (Shweitz) selleks otstarbeks ehitatud puumajas. Ellu jäid juudi lapsed, kes võeti ära vanematelt, et neid ristida ja kasvatada neist head kristlased. Samahead kristlased kui need, kes põletasid laste vanemad.

 

1605. a. Lissabonis (Portugal) võeti kinni 155 "uut kristlast", s.o. nende juutide järeltulijad,kes olid 1497. a. surma ähvardusel vastu võtnud ristiusu.

Nüüd ei nõudnud inkvisitsioon nende inimeste verd. Kuningas Philip III oli suur vajadus raha järele, ta konfiskeeris "uuskristlaste vara" ja nõudis nendelt "ainult" avalikku patukahetsust.

 

1942. a. 3.000 juuti deporteeriti Lodzist (Poola) Chelmno hävituslaagrisse, kus nad kõik tapeti.

 

1943. a. 1.000 juuti deporteeriti Ostrovieci getost (Poola) Sandomierzi töölaagrisse.

 

2.000 juuti deporteeriti  Grodno getost (Poola) Auschwitzi hävituslaagrisse.

 

1944. a. SS tappis 400 juuti Sandomierzi töölaagris (Poola).