1541. a. Lissaboni autodafeel (Portugal) põletati 5 inimest, süüdistatuina judaismis. Nende hulgas oli Goncalo Eannes Bandarra, kes pidas ennast prohvetiks.

 

1905. a. Mitmetes Venemaa provintsides algasid kuni 2 päeva kestnud pogrommid. Neid organiseerisid kohalikud võimud ja toetasid politseinikud. Juutide kodud ja kauplused rööviti paljaks ja hävitati täielikult.

Tshernigovis mõrvati 1 juut ja vigastati kohutavalt 20 juuti; Starodubis mõrvati 2 juuti, haavati raskelt 15 juuti; Kalarashis mõrvati 60 juuti, 75 juuti sandistati ja 200 juuti haavati; Rjetshizas mõrvati 7 juuti ja haavati raskelt 12 juuti.

 

1940. a. Maczevicest (Lublini provints Poolas) deporteeriti 1.000 juuti Sobibori hävituslaagrisse.

 

1941. a. 991 juuti deporteeriti Viinist (Austria) Lodzi getosse (Poola).

 

Kättemaksuks toimunud plahvatuse eest mõrvati 5.000 odessalast, kellest 90% moodustasid juudid. Paljud neist poodi üles parkides. Veel 19.000 juuti toimetati sadamasse, kus nad põletati elusalt.

 

1942. a. 800 juuti deporteeriti Slovakkiast Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola).

 

SSlased mõrvasid 406 juuti Ozmiany getos (Leedu, tänapäeva Valgevene).

 

1.000 juuti deporteeriti Lecznast (Poola) Belzeci hävituslaagrisse. Sõja puhkedes elas Lecznas 2.300 juuti.

Juudid elasid siin alates 16. saj.

 

988 juuti deporteeriti Westerborki transiitlaagrist (Holland) Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola).

 

1943. a. Mõni päev varem Roomast (Itaalia) Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola) deporteeritud 1.007 juuti mõrvati.

 

1944. a. 1.715 juuti deporteeriti Theresienstadti koonduslaagrist (Tshehhoslovakkia) Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola).