Avrahami lapselaps Yaakov läks alla Egiptusesse, et seal kohtuda oma orjusesse müüdud, nüüd aga maa asevalitsejaks tõusnud poja Yosefiga: „Ma lähen, et näha teda enne kui suren." Aga ka siis, kui Yaakov poleks seda teinud vabatahtlikult, oleks ta pidanud selle tee jalge alla võtma! Sest Hashemil oli Oma viis andmaks Eretz Israel – Iisraelimaa – juutidele, Oma valitud rahvale.

Yaakov läks alla Egiptusesse. Ta oli juba jõudmas Egiptimaa piirile, kui tundis korraga seletamatut hirmu. Kartust sügaval eneses selle ees, mis võis juhtuda. Seda eneses hoomavat oli raske seletada. Veelgi enam isegi selle hirmu põhjust teadvustada. Ja Yaakov pööras tagasi ning läks Beer Shevasse, toomaks Hashemile rahuohverdusi – shelamim.

Nendel päevadel, mil tuntud olid põletusohverdused - olos, polnud rahuohverdused tavaks. Yaakov pühendas oma ohverdused „oma isa Yitzhaki J-malale", mitte aga „oma esiisade J-malale." Yaakov mäletas, et ta oli olnud oma isast Yitzhakist eemal 22 aastat, teenides Lavani juures, ega olnud nendel aastatel üles näidanud austust oma isa vastu. See sündis siis, kui Yaakov läks Beer Shevast Charani omale naist otsima, milleks ta sai siis Hashemilt loa: „Ja ma toon su tagasi siia maale.” Nüüd tahtis ta heastada need sunnitud eemalolekuaastad oma isast kartes, et sama ei juhtuks – mõõt mõõdu vastu – tema enesega, kellest juba sama arv aastaid oli kaugel tema armastatud poeg Yosef. Ja nüüd, enne laskumist Egiptusesse, tahtis ta jälle kuulda Hashemilt sama lubadust.

Aga oli teisigi põhjusi. Yaakovi isa nimi Yitzhak sümboliseerib Hashemi ranget õiglust –מדת הדין – sirgjoonelisust. Yaakov nägi oma prohvetluses, et nüüd, selle teega, on algamas uus elu - Egiptuses. Ja seda Yaakov kartis. Sest oli ju Hashem öelnud tema isale Yitzhakile:”Ära mine alla Egiptusesse.” Ja kuigi Yaakov tahtis väga oma poega näha: „Ma lähen, et teda näha enne, kui suren,” ometi kartis ta Eretz Israelist lahkuda.

Sarnaselt oma esiisadele Avrahamile ja Yitzhakile sai ka Yaakov Hashemilt, Kes nägi Yaakovi kartust, prohvetluse. Tema poole pöördudes ütles Hashem: „Yaakov, Yaakov.” Siin ei kasutanud Kõigevägevam inglilt saadud nime Yisrael, öeldes Yaakovile: „Ära karda minna alla Egiptusesse...”

Nimi „Yaakov” ei olnud Yitzhaki poja suhtes kasutusel olnud pärast tema võitlust ingliga. Nüüdne pöördumine „Yaakov” näitab, et algamas oli uus vastuseis – orjapõli teise rahva kanna all. Olles aga teisest rahvast sõltuv, ei saa enesele alati lubada Yitzhaki otsekohesust.

Need Hashemi sõnad näitavad selgelt ka, et Yaakov kartis. Ja see oli kartus, mis haaras enesesse tulevased mitmetasandilised tagakiusamised. Yaakov vajas Hashemi Sõna: „Ma lähen alla Egiptusesse koos sinuga ja Ma toon su kindlasti jälle tagasi.”

Elu galusis – maal väljaspool Eretz Israeli, oli Yaakovile raske vastu võtta. Galus on pilkane öö. Yaakovile – pilkane öö Egiptuses. Aga tuli aeg mõista – minek galusi oli kätte jõudnud. Nüüd, pärast Hashemi sõnu „Ära karda minna alla Egiptusesse” oli galus – öö sümbol – paratamatu. Laskumine sinna tähendas laskumist pimedusse. Vaimsesse ja füüsilisse pimedusse. Kas Hashem saab olema tema, Yaakoviga, seal nii, nagu Ta seda oli Eretz Israelis?

Aga Shechina - J-malik kohalolu – ei jätnud Yaakovi. Kõikjal, kuhu pagendati Yaakov ja ta koda, oli Shechina nendega. Sest oli ju Hashem öelnud: „Ma lähen koos sinuga alla Egiptusesse” Ja lisanud: „Ma toon su kindlasti tagasi.”

Yaakov mõistis, et „tagasitoomine” galusist tähendab kogu rahva, kelleks Yaakovi koda Egiptuses saab, tagasitoomist. Aga ka seda, et „tagasitoomine” tähendab tulijatele kõrgemat taset – nii vaimset kui ka füüsilist.

Ei ole raske mõista Yaakovi kartusi „laskuda Egiptusesse.” Paraku: tänapäeval ei ole vähe neid juute, kes kardavad tõusta Eretz Israeli.

Oli neli asja, mida Yaakov kartis seoses lahkumisega oma isade maalt:

Tema järeltulijad võisid saada tapetud Egiptuses, jõudmata tõusta rahvaks.

Egiptus oli paganlik maa ja Hashem võis seal mitte olla tema, Yaakoviga. Ja Egiptus oli paganlik maa, kus juudid võisid assimileeruda. See sündiski juutidega, tänu millele nad langesid. Ometi hoidis Hashem neid juutidena. Materiaalselt võis see välja näha nii, nagu see sündis aastatuhandete vältel seal, kus juudid elasid pagenduses: kohalikud rahvad ei lasknud tänu oma juudivaenule neil lõpuni assimileeruda.

Ta võis surra Egiptuses ja saada maetud sinna, mitte Eretz Israeli.

Tema poeg Yosef võis surra enne oma isa ja siis poleks kedagi, kes oleks hoolitsenud Egiptuses tema ja ta koja eest.

Nendele neljale Yaakovi kartusele andis Hashem neli lubadust:

„Ära karda minna alla Egiptusesse, sest Ma teen su seal suureks rahvaks.”

„Ma lähen alla Egiptusesse koos sinuga.”

„Ja Ma toon su tagasi.”

„Ja Yosef paneb oma käed su silmadele.”

Ja sellega kadusid kõik Yaakovi hirmud ja koos hirmudega ka kõik see, mis segas teda minemast alla Egiptusesse. Minemast galusi. Ja mõistis Yaakov, et näiv halb pöördub heaks. Tema poeg Yosef müüdi orjaks ja temast sai Egiptuse asevalitseja. Sama sünnib ka tema minekuga Egiptusesse: orjadest galusis tõuseb preestrite ja püha rahva kuningriik.

Kuni me oleme galusis, peame teadma, et oleme hukatuse piiril. Aastatuhandete pikkune ajalugu on meile seda korduvalt tõestanud. Aga me peame alati mäletama Hashemi sõnu Yaakovile „Ma toon su kindlasti tagasi.”

„Mina” selles lubaduses tähendab viidet Torale. Kogu Iisraeli pagendus ja sellest vabanemine on Pühakirja osad. Ja kui Hashem ütleb „Mina”, on see meile toetuseks ja lohutuseks meie kannatustes. Algas see meie esimeses galusis, kus me saime rahvaks – Egiptuse orjapõlves.