1919. a. Petljuuralased viisid läbi juudipogrommi Malinas (Kiievi linnaosa). 3 juuti tapeti ja 20 juuti said raskeid kehavigastusi.

 

1941. a. Alois Brunneri, Adolf Eichmanni abilise korraldusel, algas Viini juutide deporteerimine  Poola hävituslaagritesse. Igas transpordis oli 1.000 juuti.

 

4.000 juuti deporteeriti Sochaczevist (Poola) Varssavi getosse. Juudid elasid selles linnas alates 15st sajandist.

 

1942. a. Kurskis (Nõukogude Liit) tapsid saksa sõdurid 100 juuti.

 

Chevrenis (Nõukogude Liit) tappis SS 1.800 juuti.

 

Natsid nõudsid kõigi töötute juutide registreerumist Hollandis. Selle korralduse täitnud 175 juuti interneeriti SS töölaagrisse  Ellecom (Holland). Neid koheldi väga julmalt ja mõned neist tapeti.

Ülejäänud Hollandi juudid deporteeriti hiljem Westerborki laagrisse (Holland).

 

1943. a. 1.000 juuti Theresienstadtist (Tshehhoslovakkia) deporteeriti Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola). Kohe pärast saabumist saadeti gaasikambritesse 782 juuti. 155 juuti ja 64 juuditari saadeti Auschwitz II-Birkenau töölaagrisse. 50 juuti viidi  1943. a. juuni alguses Swientlochowicesse tee-ehitusele. Neist ainult 29 juuti elasid sõja lõpuni.

 

1.500 juuti viidi Minski getost (Valgevene) miiniväljale, kus nad lasti maha.

 

Viimased 200 juuti lasti maha Jedrzejovi getos (Poola).

 

Kahepäevase aktsiooni käigus mõrvati 2.000 juuti Buczaczis (Poola, tänapäeva Ukraina). Geto likvideeriti ja ainult väike arv juute viidi töölaagrisse.

 

1944. a. 5 Argentiina juuti deporteeriti Viinist (Austria) Bergen-Belseni koonduslaagrisse (Saksamaa).

 

Westerborkist (Holland) deporteeriti 908 juuti Bergen-Belseni koonduslaagrisse.

 

1945. a. 4 juuti deporteeriti Viinist (Austria) Theresienstadti kontsentratsioonilaagrisse (Tshehhoslovakkia).