1919. a. Petljuuralased viisid Belaya-Tserkovis läbi pogrommi. Paljud juudid tapeti ja haavati. Arvukad juudi naised ja tüdrukud vägistati.

 

1941. a. Amsterdamis (Holland) ründasid kohalikud natsid juute, kes keeldusid täitma juudivaenulikke korraldusi. Mitmed noored juudid osutasid neile vastupanu. 19 juuti arreteeriti, enamik neist deporteeriti Mauthauseni  kontsentratsioonilaagrisse (Austria) ja Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola), kus nad tapeti.

 

1942. a. Utrechtist (Holland) deporteeriti 150 Hollandi kodakondsuseta juuti ja 30 juudi last Saksamaa kodakondsusega Westerborki transiitlaagrisse.

 

1943. a. 1.000 juuti deporteeriti Drancy transiitlaagrist (Prantsusmaa) Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola). Kohe pärast saabumist tapeti neist 816 juuti gaasikambrites.

Sellest grupist elas sõja üle 28 juuti, neist seitse naist.

 

Lyoni (Prantsusmaa) Gestaapo ülem Klaus Barbie käskis tappa kohaliku "Union generale des israelites de France". 86 juuti deporteeriti Auschwitzi, nende seas endise Prantsusmaa justiitsministri isa Robert Badinter.

Selle juutide grupi viimane ellujäänu, kes esines tunnistajana Klaus Barbie protsessil, suri 1985. a.

 

1.184 juuti deporteeriti Westerborki transiitlaagrist (Holland) Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola).