1283. a. Bad Kreuznachis (Saksamaa) tapeti juut Ephraim ben Eliezer ha-Levi rattal.

 

1310. a. Sunniviisiliselt varem ristitud juut, süüdistatuna judaismis, põletati Pariisis.

 

1349. a. Väikelinnas Mellrichstadt (Saksamaa) põletati 4 juuti. Nende nimed olid: Nehemia ben Yachiel, Eliezer ben Yoez, Samuel ben Yechiel ja Isaac ben Gerschorn.

 

1492. a. Hispaania kuningas Ferdinand ja tema abikaasa Isabella andsid käsu, mille kohaselt kõik riigi juudid pidid maalt lahkuma nelja kuu jooksul. Kõik juudid, kes leitakse hiljem (tähtaeg pikendati 3. augustini), tapetakse.

 

1941. a. Kielces (Poola) asutati geto 28.000 juudi tarvis. Tänu sanitaartingimuste puudumisele suri samal aastal 4.000 juuti tüüfusesse. Vaatamata sellele jätkus juutide deporteerimine sellesse getosse.

 

1942. a. Opole Lubelskiest (Poola) väljus esimene transport deporteeritud juutidega Belzeci hävituslaagrisse. Lisaks 4.000 linna juudile olid selles transpordis 2.000 Austria juuti ja 2.500 juuti Pulavyst (Poola).

 

6.000 juuti deporteeriti Stanislavovist (Poola, tänapäeva Ukraina) Belzeci hävituslaagrisse.

 

Gestaapo ründas Minski getot, et maha suruda seal puhkenud ülestõus. Ülestõusu juhil Hersch Smolaril õnnestus põgeneda.

 

1943. a. 85 juuti deporteeriti Viinist (Austria) Treblinka hävituslaagrisse.