1878. a. Pesachi eelõhtul arreteeriti Sachkeres (Gruusia Venemaa koosseisus) 9 juuti, süüdistatuina väikese kristlasest tüdruku rituaalses tapmises, mis järgnes juutidevastasele ässituskampaaniale.

 

1942. a. Horodenko getos (Ukraina) mõrvati 1.500 juuti.

 

Esimesed 1.000 juuti deporteeriti Sniatyni getost (Poola, tänapäeva Ukraina) Belzeci hävituslaagrisse.

 

Braslavis (Valgevene) loodi geto, kuhu aeti kõik juudid Braslavist, Dubinovist, Drujast, Druyskist, Mioryst ja Turmontist.

Geto elanikud jagati kaheks osaks: töövõimelisteks ja töövõimetuteks.

 

Sarnys (Ukraina) loodi geto.

 

1943. a. SSlased mõrvasid 3.500 juuti Sviecianys (Leedu).

 

1944. a. 24. konvoi 625 juudiga, nendest 62 last, deporteeriti Mechele transiitlaagrist (Belgia) Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola). Sõja lõpuni elas neist 147 juuti.

 

Risiera di San Sabba laagrist (Itaalia) deporteeriti juudid Auschwitzi hävituslaagrisse. Enamik neist hävitati saabumispäeval gaasikambrites. Veel enne sõja lõppu olid nad kõik tapetud.