1349. a. Katku "Must surm" juutide jälitused jõudsid Meiningeni (Saksamaa), kus juudid elasid alates 13. saj.

Linna elanikud mõrvasid mitu juuti. Ellujäänud juudid mõrvati mõni kuu hiljem.

 

1882. a. Baltas (Venemaa, tänapäeva Ukraina) algas juudipogromm. Kõigi juutide majad rööviti, 40 juuti mõrvati, 170 juuti said kehavigastusi, 20 juuditari vägistati. Hävitati 1.250 juutide elamut ja kauplust. 15.000 juuti, nende seas lapsed, elasid nüüdsest almuse palumisest.

 

1919. a. Petljuuralased Ukraina Rahvuslikust Armeest panid Emiltchines (Ukraina) toime pogrommi. 6 juuti mõrvati.

 

1941. a. Saksamaa okupeeris Zagrebi (Jugoslaavia). Kohe algasid juutide vahistamised.

Juudid elasid Zagrebis alates 13. saj.

1941. a. elas Zagrebis 12.000 juuti.

 

1942. a. 800 juuti deporteeriti Radziev Kusawskist (Poola) Chelmno hävituslaagrisse.

 

Hollandi katoliiklikud piiskopid avaldasid karjasekirja, milles protesteerisid "ebaõigluse vastu, mida juudid pidid kannatama". Eriti rõhutati karjasekirjas juutide saatmist sunnitööle.

 

Natsid saatsid 1.750 juuti Leczycast (Poola) Chelmno hävituslaagrisse. Juudid elasid Leczycas alates 15. saj keskpaigast.

 

Natsid alustasid aktsiooni Kuty (Poola, tänapäeva Ukraina) juutide vastu. Mõrvati 950 juuti.

II maailmasõja alguses elas linnas u. 3.000 juuti.

 

1.650 juuti deporteeriti Uchanie külast (Poola, tänapäeva Ukraina) Sobibori hävituslaagrisse, kus nad kõik mõrvati.

 

1943. a. SSi, politsei ja Gestaapo juht Heinrich Himmler keelas kasutada koodi "Sonderbehandlung", mis tähistas juutide mõrvamist. Selle asemel soovitas ta kasutada terminit "Durchschleusung".

 

Natsid vahistasid 45 Utrechti (Holland) juuti. Nad deporteeriti Westerborki transiitlaagrisse.