1283. a. Mainzi lähedal (Saksamaa) leiti Paasapühal surnud kristlasest laps. Tema omaksed süüdistasid juute rituaalses tapmises. Nad läksid Mainzi, tungisid juutide majadesse, mis nad röövisid.

Juutide röövitud vara konfiskeeris imperaator Rudolf I.

 

1343. a. Wachenheimi (Saksamaa) juute süüdistati rituaalses mõrvas. Terve juudi kogukond põletati.

 

1506. a. Algasid juudivastased rahutused Lissabonis (Portugal). 10 tuhat portugallast sisenesid ristitud juutide linnaossa, kus nad tapsid mehi, naisi ja lapsi.

Linnas süüdati rida lõkkeid, kus põletati elusad ja juba mõrvatud juudid.

Juudimõrv kestis 23. aprillini ja ühtekokku tapeti 3.000 juuti.

Lissaboni kuberner püüdis kuningas Manueli nimel tulemusteta peatada linnaelanike tapatööd.

 

1919. a. Poola leegionärid viisid Vilnas (Poola, tänapäeva Leedu) läbi juudipogrommi. Nad röövisid ja süütasid seejärel põlema juutide majad, tapsid sadu juute.

 

Petljuuralased Ukraina Rahvuslikust Armeest panid Volhynias (Ukraina) toime teise pogrommi. 11 juuti mõrvati.

 

1942. a. 1.500 juuti deporteeriti Ciechocinekist (Poola) Chelmno hävituslaagrisse.

 

1943. a. Natsid mõrvasid 800 juuti Ida-Galiitsias (Poola, tänapäeva Ukraina)

 

Natsid alustasid Varssavi geto likvideerimist. Nende plaanis oli kõik juudid deporteerida Treblinka hävituslaagrisse.  Juutide vastupanujõud osutasid natsidele Mordecai Anielewiczi juhtimisel raevukat vastupanu.

 

1.631 juuti deporteeriti Mecheleni transiitlaagrist (Belgia) Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola). Sõja lõpuni elas neist 150 inimest.

 

1944. a. Ligi 2.700 Ungari juuti Nagykanizsast deporteeriti getosse.

 

1945. a. Scheibbsis (Austria) lasti maha 15 Ungari juuti.