1283. a. Algas juutide tapmine Rochenhausenis Saksamaal. 13 juuti mõrvati, ülejäänud ristiti sunniviisiliselt.

 

1338. a. Pulkau juute (Austria) süüdistati pühitsetud armuleiva rüvetamises. Rahvajõuk ründas juute, tappis neid ja põletas nende surnukehad. Juutide majad rööviti. Pulkaust levisid juudipogrommid teistesse Austria linnadesse.

 

1679. a. Palma de Mallorcas (Hispaania) viidi läbi autodafee. Vangistati 52 juuti, kelle esivanemad olid sunniviisiliselt ristitud ja keda süüdistati judaismi Seaduste pidamises. Nende vara konfiskeeriti kiriku ka kuninga kasuks.

 

1905. a. Zitomiris (Ukraina) algas juudipogromm, mis kestis 26. aprillini. Sõdurite abiga rööviti juutide majad. 22 juuti mõrvati, 60 said väga raskeid kehavigastusi.

 

1936. a. Sel ööl evakueerisid  Briti võimud Hebroni (Palestiina) juutidest elanikud, kelle julgeolekut nad ei suutnud garanteerida vaenuliku araabia elanikkonna eest.

Esmakordselt hävitati Hebronis juutide kogukond 1929. a. ja loodi uuesti 1931. a.

 

1942. a. 800 Mieleci (Poola) juuti ja 1.000 Viini (Austria) juuti deporteeriti Wlodava getosse (Poola). Sõja puhkedes elas Wlodavas 6.000 juuti. Juudid elasid selles linnas alates 16. saj.

 

600 juuti deporteeriti Skalatist (Poola, tänapäeva Ukraina) Belzeci hävituslaagrisse.

 

1.009 juuti deporteeriti Theresienstadti koonduslaagrist (Tshehhoslovakkia) Lublinisse (Poola). Sealt saadeti 350 juuti edasi Majdaneki hävituslaagrisse ja ülejäänud 659 juuti Piaski getosse. 1942. a. juunis saadeti nad Sobibori hävituslaagrisse. Sõja lõpuni elas neist ainult 8 juuti.