1096. a. Esimesest ristisõjast osavõtnud piirasid piiskopilossi Wormsis (Saksamaa), kus leidsid tasu eest varju 300 juuti.

Need juudid, kes keeldusid ristimisest, kas mõrvati või nad sooritasid enesetapu.

 

1556. a. Sochazevis (Poola) leidis aset kohus hostia rüvetamise pärast. Üks poolatarist teenijanna süüdistas selles oma juudi peremeest, Benjaschat ja nelja teist juuti kui tema kaasosalisi. Kolme juuti piinati.

25. mail põletati Benjascha vaatamata Poola kuningas Sigismund Augusti käsule ta vabastada.

 

1737. a. Lissabonis (Portugal) toimunud autodafeel põletati 12 juuti, süüdistatuina salajases judaismis. Kõik nad olid põlvkondi tagasi vägivaldselt ristitute järeltulijad.

 

1919. a. Radomyslis (Ukraina) toimus neljas pogromm nelja kuu jooksul, mille käigus petljuuralased Ukraina Rahvuslikust Armeest mõrvasid 400 juuti. Paljud juuditarid vägistati.

 

1942. a. Kovelis (Volõõnia provints Poolas, tänapäeva Ukraina) asutati geto. Eraldi hoiti seal juute, kes suutsid tööd teha ja vanureid ning haigeid juute, kes olid määratud surema esmajärjekorras.

 

1.000 juuti deporteeriti Theresienstadti koonduslaagrist (Tshehhoslovakkia) Lublini (Poola) ja sealt edasi Majdaneki hävituslaagrisse, kus nad kõik mõrvati, väljaarvatud üks mees, kes töötas natside juures kellameistrina.

 

1943. a. 2.862 juuti deporteeriti Westerborki transiitlaagrist (Holland) Sobibori hävituslaagrisse (Poola).

 

203 juuti deporteeriti Viinist (Austria) Theresienstadti koonduslaagrisse (Tshehhoslovakkia).