1096. a. Vaatamata Saksa kuninga Henry IV protektsioonile suundusid esimesest ristisõjast osavõtnud Leiningeni juhtimisel Mainzi (Saksamaa) tapmaks seal elavad juudid. Kõik 1.300 seal elavat juuti põgenesid piiskopilossi, kus nad mõrvati.

Nende seas oli ka rabbi Menachem ben David ha-Levi ja tema perekond.

 

1942. a. 3.000 juuti deporteeriti Theresienstadtist (Tshehhoslovakkia) Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola).

 

991 juuti deporteeriti Viinist (Austria) Minskisse (Valgevene).

 

5.000 juuti mõrvati Dubnos (Volõõnia provints Poolas, tänapäeva Ukraina) ja maeti ühishauda.

 

2.350 Dortmundist (Saksamaa), Tshehhoslovakkiast ja Laszczovist (Poola) varem deporteeritud juuti saadeti Belzeci hävituslaagrisse.

 

1943. a. 3.000 juuti aeti Tlustes (Poola, tänapäeva Ukraina) turuplatsilt surnuaiale, kus nad kõik mõrvati.

 

Viimase aktsiooni käigus Sokali getos (Poola, tänapäeva Ukraina) mõrvati 2.500 juuti. Sokal kuulutati nüüdsest "juudivabaks".

60l juudil õnnestus endid peita.