1287. a. 90 juuti - mehi, naisi ja lapsi - süüdistati Oberweselis (Saksamaa) rituaalmõrvas ja kõik nad mõrvati. Juudivastased rahutused levisid Münstermaifeldi ja Rhinelandi.

 

1349. a. Mainingeni (Thuringia, Saksamaa) juudid, kes jäid ellu 10. aprilli mõrvades, põletati.

 

1648. a. Kasakad Bogdan Chmelnicki juhtimisel mõrvasid Pavdoczis (Ukraina) 600 juuti.

 

1919. a. Petljuuralased Ukraina Rahvuslikust Armeest mõrvasid Volynetsi juhtimisel Teplikis (Podoolia, Venemaa) arvukalt juute.

 

1941. a. Avaldati käsk "erikohtlemisest" Nõukogude Armees teeninud poliitiliste komissaride, juutide ja natsireziimi vastaste suhtes.

 

Natsid nõudsid, et juudid kannaksid Lvovis (Galiitsia provints Poolas, tänapäeva Ukraina) eraldusmärke. Need juudid, kes seda korraldust ei täitnud, mõrvati kohapeal.

Ellujäänud juutidelt nõuti 20 miljoni rubla tasumist.

 

SSlased mõrvasid 1.200 Slonimi (Grodno provints Poolas, tänapäeva Ukraina) juuti.

Ellujäänud juutidelt nõuti 2 miljoni rubla tasumist.

 

Belgorod-Dnestrovskisse (Bessaraabia, tänapäeva Ukraina) sisenevad Saksa- ja Rumeenia väed alustasid juudimõrvadega.

Umbes 4.000 juudil õnnestus põgeneda Odessasse.

 

Saksa- ja Rumeenia vägede sisenedes Kishinevi (Bessaraabia, Rumeenia, tänapäeva Moldaavia) mõrvati seal kohe 10.000 linnas elavaist 70.000 juudist.

Juudid elasid Kishinevis alates 18. saj.

 

1942. a. 995 juuti deporteeriti Viinist (Austria) Minskisse (Valgevene), kus neid mõrvasid SSlased.

 

SSlased mõrvasid 2.500 juuti Drujas (Valgevene).

 

Teist päeva järjest toimusid Pariisis juudihaarangud. Kinnipüütud juudid deporteeriti erinevatesse idas asuvatesse koonduslaagritesse.

 

928 juuti deporteeriti Pithiviersist (Prantsusmaa okupeeritud osa) Auschwitzi hävituslaagrisse.

Pärast laagri vabastamist 1945. a. olid neist veel elus 18 juuti.

 

Radomyslist (Ukraina) deporteeriti 1.500 juuti Dembica töölaagrisse.