1592. a. Pärast seda kui peapiiskop Salikowski käskis püstitada kiriku Lvovis (Poola), algasid linnas juudijälitused.

 

1739. a. Lissaboni (Portugal) autodafeel süüdistati 47 juuti salajases judaismis.  Kõigi nende esivanemad olid sajandeid tagasi vägivaldselt ristitud.

4 juuti ja 8 juuditari põletati elusalt, sest keeldusid "patukahetsusest". Ülejäänud 35 juudile mõisteti eluaegne vanglakaristus.

 

1903. a. Homeli (Ukraina) pogrommi käigus mõrvasid kohalikud töölised soldatite toetusel 50 juuti, paljudele juutidele tekitati raskeid kehavigastusi. Arvukad juutide majad häviti.

 

1939. a. Saksamaa tungis Nõukogude Liidu heakskiidul kallale Poolale, kus alustas kohe tööd Sicherheitdienst. Pärast Wolbromi okupeerimist (Krakowi provints) saadeti kõik linnas elanud 5.000 juuti 3päevasele marsile Zawiercesse. Teel peksti ja piinati juute.

Juudid elasid Wolbromis alates 17. saj.

 

Teise maailmasõja puhkemisel saadeti väljapaistvad Praha (Tshehhoslovakkia) juudid Buchenwaldi koonduslaagrisse (Saksamaa).

 

1941. a. Kõik Saksa Reichis elavad juudid pidid sellest päevast kandma Juuditähte (Judenstern).

 

 

1942. a. Natsid deporteerisid 5.000 Wloszczova getos (Poola) kinnipeetud juuti Treblinka hävituslaagrisse, kus nad mõrvati kohe pärast saabumist.

 

1.000 juuti, mehed, naised ja lapsed, deporteeriti Theresienstadti getost (Tshehhoslovakkia) Raasikule (Eesti).

Kohe pärast saabumist deporteeriti siit 120 juuti ja juuditari Jägala koonduslaagrisse, kus kõik mehed mõrvati.

75 juuditari deporteeriti siit hiljem sõjatehasesse Hamburgi lähedal. Neist 45 juuditari elasid sõja üle.

Ülejäänud 805 juuti deporteeriti Kalevi-Liivale, kus SSlased mõrvasid nad ja matsid ühishauda.

 

Wlodzimierzi (Poola, tänapäeva Ukraina) Juudi Nõukogu liige Jakob Kaplan sooritas koos oma naise ja pojaga enesetapu pärast seda, kui  natsid nõudsid temalt 7.000 linnas elanud juudi nimekirja.

 

Algas juudimõrv Vladimir-Volynski getos (Poola). Kahe nädalaga mõrvati siin 18.000 juuti. Ellu jäeti esialgu 4.000 juuti.

 

Lvovis (Poola, tänapäeva Ukraina) poodi üles linna Juudi Nõukogu esimees Dr. Henryk Landsberg jt. Juudi Nõukogu liikmed kättemaksuks SSlase tapmise eest. Mõrvatute seas oli ka Juudi Nõukogu esmene esimees Dr. Parnes.

 

SSlased ja ukrainlastest politseinikud mõrvasid Uscilugis (Volõõnia provints Ukrainas) kahe päeva jooksul 3.500 juuti.

 

Belzeci hävituslaagrisse deporteeriti 800 juuti Mikolasovist (Stanislavovi provints Poolas, tänapäeva Ukraina), sajad juudid Zbarazist (Ida Galiitsia) ja 3.000 juuti Stryjist (Lvovi provints, tänapäevaUkraina)

Zbarazist deporteeritud juudid mõrvati kohe pärast saabumist.

 

SSlased mõrvasid 1.700 Porycki juuti (Volõõnia provints, Ukraina).

 

1.000 juuti, nende seas 344 last, deporteeriti Mecheleni transiitlaagrist (Belgia) Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola).

Neist elasid sõja üle 15 juuti.

 

1943. a. Algas neli päeva kestnud 8.000 Vilna geto (Leedu) juudi deporteerimine töölaagrisse (laagri nime ei õnnestunud täpsustada).

Umbes 200 ülestõusnul õnnestus põgeneda metsadesse, kus nad ühinesid partisanidega.

 

1944. a. 120 Itaalia juuti deporteeriti Risiera di San Sabba lähedal asunud koonduslaagrist Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola).