1705. a. Lissaboni (Portugal) autodafeel süüdistati 60 juuti judaismis. Kõigi nende esivanemad olid sajandeid varem vägivaldselt ristitud.

Üks süüdistatuist põletati elusalt. Ülejäänutele mõisteti eluaegne patukahetsus ja vangistus.

 

1939. a. Natsid okupeerisid Gorlice (linn Kagu Poolas), kus elas 5.000 juuti.

Teatud arv juute võeti pantvangi.

Juudid elasid Gorlices alates 18. saj.

 

1941. a. Juutidel keelati lahkuda mõlemast Vilniuse getost (Leedu).

 

1942. a. Natsid alustasid Wolbromi geto (Krakovi provints Poolas) likvideerimist. Kõik getos asunud juudid aeti raudteejaama.

Sakslased valisid nende hulgast välja 2.000 haiget ja vanurit ning mõrvasid nad lähedalasuvas metsas, kus nad maeti ühishauda.

Ülejäänud 2.000 juuti deporteeriti Belzeci hävituslaagrisse.

 

Natsid deporteerisid 1.000 juuti Biala Podlaska getost (Poola) Treblinka hävituslaagrisse, kus näd mõrvati paar tundi pärast saabumist.

 

1943. a.  6. ja 8. septembril deporteeriti 5.007 juuti Theresienstadti getost (Tshehhoslovakkia) Birkenau "perelaagrisse."

Neist 3.792 juuti mõrvati 8. ja 9. märtsil 1944. a.  gaasikambrites.

 

1986. a. Istanbuli (Türgi) sünagoogi Neve Shalom ("rahupaik") Shabbati teenistusel mõrvas relvastatud moslem 21 palvetavat juuti, valas seejärel nende laibad üle bensiiniga ja süütas põlema.