1939. a. Vilnas (Poola, tänapäeva Leedu) algasid juudivastased rahutused, mille peatasid Poola väed. 50 juuti said haavata; üks leedulasest politseinik, kes kaitses tõenäoliselt juute, mõrvati. Kõik juutide poed rööviti või hävitati.

Üks poola natsionalist mõisteti surma, teisele poolakale mõisteti 15 a. vanglakaristus.

 

1941. a. Kleckis (Valgevene) mõrvati 4.000 juuti.

 

Dnestri jõe ääras algas Kishinjovist (Rumeenia, tänapäeva Moldaavia) deporteeritud juutide mõrv, mille teostasid rumeenlastest politseinikud ja saksa sõdurid. Ühtekokku mõrvasid nad 53.000 juuti.

 

Sajad juudid deporteeriti Prahast (Tshehhoslovakkia) Lodzi koonduslaagrisse (Poola).

 

1942. a. Konskie getost (Kielce provints Poolas) algas 9.000 juudi deporteerimine Treblinka hävituslaagrisse.

Juudid elasid siin alates 16. saj. kuningas Sigismund III kaitse all.

 

Treblinka hävituslaagrisse deporteeriti 1.200 juuti Koprzyvnicast (Kielce provints) ja 7.000 juuti Tomaszov Rawski getost (Lodzi provints, kõik Poolas).

 

Riia getos (Läti) mõrvati 195 juuti ja keskvanglas 108 juuti.

 

1942. a.  1.937 juuti, nende seas 137 last,  deporteeriti Mechelini transiitlaagrist (Belgia) Auschwitzi hävituslaagrisse (Poola).

Sõja elasid neist üle 85 juuti.